Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis
eesti talupoega oluliselt lähemale kristuse õpetusele, vast suuremal määral kui vennaste ,,südameusk".
Pastorid ja köstrid tegelesid ka ise vaimuliku kirjanduse levitamisega. Usulise kirjanduse väljaandmine
oligi- rahvakooli edendamise kõrval- Baltimaade luteri kiriku aktiivsuse suurenemise üheks märgiks.
Luteri kirik selleks soodustaski ju rahvakooli, et rahvas võiks ise lugeda usuraamatuid.
Mitmed pastorid püüdsid XIX sajandi keskpaiku tihendada isiklikke sidemeid oma
koguduseliikmetega. Vastupidiselt Saksamaale, kus pastor oli eelkõige jutlustaja, pidi ta siin olema
hingekarjane. Muu hulgas kasvas pastorite huvi kirikumõisate majandamise ja üldse
põllumajandusküsimuste vastu, ka selles vallas püüti talupoegadele näpunäiteid jagada. Üldreeglina jäi
luteriusu kirikhärra eesti talupojale ikkagi võõraks, sotsiaalne ja kultuuriline kuristik oli sügav.
Uues olukorras jäi religioon vaid üheks sfääriks inimeste teadvuses, millel oli teatud
annaabi.ee 
