Aastatega rohkem mõeldakse ökoloogilise katastroofi peale ja sellest vältimisest viisist. Ühest poolest, tänapäeval väga palju tehakse selleks, et Eesti oleks võimalikult rohkem ökoloogiline. On olemas ökokogukondi, sotsiaalkampaaniaid, reklaami, palju asju, mis panevad inimest mõtlema sellest rohkem. Selles, et olla säästlikumad maailma vaadest, on rohkem plusse, mis on väikesed ja rutiinsed, aga tähtsad igapäeva elus. See säästab raha ja teeb kindlaks energiat koguaegset kättesaadavust. Kui rohkem osa inimest hakkab mõtlema ja tegutsema selles pooles, siis öko- Eesti on teoorias võimalik ning selle olemasolu annab palju võimalusi. Teisest küljest, ökoloogia on raske küsimus ning mitte kõik inimesed teavad ja saavad aru selle tähtsust. Kui vaadata praktikumis, siis ühele inimesele „mitte ökoloogiline“ elu ei mängi suurt rolli. See on lihtsalt mugavam, ei pea kogu aeg mõtlema oma lihtsatest tegevustest, näiteks valguse kustutamisest
kombineerimisega olemasolevast, sest igaüks tahtis ja sai olla kunstnik kuna abivahendid selleks olid kättesaadavad juba kõigile. Klisee, mis ennem oli kui tabu sai suurema hoo sisse. Kunst muutub kunstituks ning kunsti hakatakse nägema põhimõtteliselt igal pool. Klassikaline, eraldi eksisteerinud foto ja kunst, kus olid omad reeglid, millest järgiti, taandub oma võidukalt kohalt uue ja modernse vastu. Kõik sulandub üheks suureks värvigammapotiks. Inimene tahab ju koguaegset muutust ning uudsust, värsket verd. Võib öelda, et kunst tapab kunsti. Kui postmodernismi perioodil räägiti piltide tähendusest, rõhutati konteksti olulisust ning fotograafia ja mälu siduvaid aspekte, siis praegune meelsus näib kohati 90. keskpaiga omale vastanduvat. "Tähenduste" eest otsekui põgenetakse; pildiloomingu lähtekohaks saavad pigem erinevate tähenduste ja osunduste kokkupõrkest kui kontekstist tulenevad tõlgendused. Minevik näib aga taas
annaabi.ee 
