Kanti filosoofia, "Prolegomena" 3. Osa
01.020.
pidada selleks ühendavaks kolmandaks elemendiks, mis on ühine nii mõistelisusele kui ka
meelelisele antusele.
Skeem põhineb aru menetlusviisil anda kujutlusjõu abiga puhastele arumõistetele meeleline
sisu nii, et üldmõisted oleksid meelelise materjaliga seostatavad ja meelelised ettekujutused
oleksid mõistetele subsumeeritavad. Jutt ongi subsumtsiooni probleemist – erilise meelelise
antuse allutamisest mõiste üldisisusele, mille kaudu saab võimalikuks kogemustunnetus.
Võimet allutada eriline üldisele nimetab Kant otsustusjõuks (Urteilskraft). Kuna jutt ei ole
mitte subsumtsioonist empiiriliste mõistete alla, vaid aprioorsetest otsustustest, mis on alati
juba teostatud, kui mõni empiirline tunnetus realiseerub kogemusena, siis pole subsumtsiooni
probleem mitte empiirilise, vaid transtsendentaalse otsustusjõu probleem. Seetõttu räägib
Kant “otsustusjõu transtsendentaalsest doktriinist” – nende subsumtsioonitingimuste teooriast,