Klassikaline saksa filosoofia
Suunatud selle poole,
et arurakendus oleks läbinisti kooskõlas ja ühtne ehk moodustaks süsteemi (seotud selle
kaudu, et tuletatud ühtsest printsiibist). Võib olla, et printsiip on ise idee, aga teised väited on
kogemuse enda omad ja need kirjeldavad midagi kogemuslikku. Pole vaja teha kogemuse
jaoks, vaid mõistuse enda rahuldamise jaoks. Kogemusel on mitte-ratsionaalne jääk ehk
lõpule viimata. Mõistus soovib saada tervikuks. Aru anda, mida siis tehakse –
süstematiseerivad ideed. Kogemusterviksuks – lõpule viidud kogemus. Kujutada ideena?
Absoluutne tervik on võimatu aga teine asi on idee sellest ja see annab meile – tunnetusele –
sihi, mille poole püüelda. Hõlmatud ühe printsiibiga.
Eeldab teatud teleoloogiat – õpetus eesmärgi pärasusest, kõik looduses on eesmärgipärane. Ka
mõistus on eesmärgipärane. Mõistusel on üks funktsioon ja arul teine funktsioon; mõistuse
unktsiooniks on anda mõtlemisele suuniseid (tuleks püüelda süstemaatilisust). Spekulatiivne
annaabi.ee 
