Tõde ja Õigus II Terve tekst
rahule; sest mina tean, et taevas on ainult tähed, tähed, tähed. Taevas ei ole üldse taevast
olemas, seda peab meeles pidama. Ja kõik, mis olemas, on surelik nagu maa peal, nõnda ka
taevas, seda pane tähele, armas jumal."
Nõnda oleks Indrek öelnud, kui jumal oleks talle südaööl käe õlale pannud. Aga jumal ei teinud
seda ja sellepärast polnud Indrekul vaja midagi öelda. Ta kirjutas ainult, võttes kokku kõik oma
loetud, kuuldud ja kogemusist tekkinud tarkuse, et hävitada seda, kes peab teadma ja nägema
kõik. Kirjutamisega kasvas vaimustus, paisus hoog, nii et ta lõpuks ei kõhelnud suurustamast:
,,Mina olen esimene, kes annab sulle Eestimaal surmava hoobi. Mina olen esimene, kes julgeb
avalikult karjuda: Sind ei ole, on ainult tähed, tähed, tähed! On ainult lõpmata ruum, kus eksib
surnud tähtede valgus. Kui sa oled, siis ärata ellu surnud tähed, anna eksivale valgusele tema
ema, tema läte tagasi
annaabi.ee 
