» Selle peale ei mõistnud Jaanus mingisugust vastust anda. Neiu sai aru, et ta uisapäisa küsinud, ja lisas kähku juurde: . «Meil oli esiotsa väga igav . . . Aga küll sa oled suureks ja mehiseks läinud! Küll sa võid nüüd tark olla! Meie oleme mõlemad küll puruvanaks saanud, aga mis sest, eks me ole ikka endised head tuttavad -- kui sa aga tahad?» Lahke pilk, mis neil sõnadel kaaslaseks oli, käis Jaanusel nii luust ja lihast läbi, et ta muud ei saanud kogelda kui: «Preili, teie tahtmine on mulle seaduseks.» Jaanus oli nende sõnadega suure rumaluse öelnud. Esiti jäi neiu imestuse pärast tummaks, siis läks ta tõsiseks ja ütles mahalöödud silmil: «Andke, isand Jaanus, mulle häbistav eksitus andeks. Ma arvasin vana head sõpra leidvat ja 54 jooksin kui juhm võõra meesterahva kallale. Palun andeks.» Jaanusel vennikesel oli nüüd kitsas käes. Ta ei saanud nii kähku toibuda oma imestusest
Armukadedus pani Tomi soontes vere keema. Ta hakkas iseennast vihkama, et polnud käutanud juhust, mida Becky oli pakkunud leppimiseks. Ta nimetas end lolliks ja kõgeks muuks, mis talle parajasti meelde tuli. Ta oleks nutta võnud tusa päast, Amy jäkas õne- 119 likult lobisemist, kui nad edasi jalutasid, sest tema süa laulis, kuid Tomi keel oli kaotanud liikumisvõme. Ta ei kuulnud üdse, mis Amy rä akis, ja kui türuk aegajalt ootavalt peatus, suutis ta vaid kohmakalt nõsoleva vastuse kogelda, mis oli sageli täesti ebakohane. Ta tü uris ikka ja ikka jäle koolimaja taha, et kõvetada oma silmamune vihatava vaatepildiga. Ta ei võnud sinna midagi parata. Ja see tegi ta otse hulluks, kui ta näi võ arvas näevat, et Becky ei mäganud üdse tema olemasolu elavate riigis. Kuid Becky näi teda siiski; ja ta teadis ka, et võdab lahingu, ning oli rõ omus, näes Tomi kannatamas, nagu tema oli kannata-nud. Amy õnelik vadistamine muutus talumatuks
annaabi.ee 
