Jaan Kärneri „Arhailine õhtu”
elamuse.
Sissejuhatuses elustatud vana piiblimaal annab aimu, et tulemas on midagi
erakordset, midagi, mis luuletaja siseilma valgustanud on, tekitades temas soovi
seda meiega jagada. Ometi ilmneb järgnevast lausest, et elamust antakse edasi
hämaruses, õhtutaevas loob salapära ja suunab lugeja mõttes taevasse vaatama.
Kuna tegelane on antud sinavormis, toimub samastumine temaga iseenesest,
märkamatult, me tunneme ennast otsese kogejana ja oleme valmis vastu võtma,
mida see maailm meile annab.
Vaikus ja hämarus, päevase vilka elu tardumine loob eeldused rahulikuks
mõtiskluseks, võimaluse märgata ümbritsevas seda, mida argitoimetuste tuhinas
on pea võimatu tähele panna: kuidas „lõhnab lehti juues toom” ja maine on nii
rõõm kui valu; kuidas surelik võib tunnetada ennast osana tervikust ja hetkega
mõista selle terviku – ja seega iseenda – igavikulisust. Tuhat aastat on siinjuures
annaabi.ee 
