Zoosemiootika
tõlgendajad võtavad arvesse.
Mimikri – elusolend, kellel endal ei ole kaitsevahendeid, tänu oma sarnasuse
loomaga, kellel on kaitsevahendid olemas, saavutab kaitstuse. Olukord peab
olema pidev – juhuslikku sarnasust mimikriks ei nimetata. Liigid on püsivad ja
seega satub vastuvõtja pidevalt vastastikku ühesuguste, kuid erisuguste
omadustega liikidega – iga põlvkond värvulisi peab uuesti hakkama õppima,
millised on sirelased.
Mimikrisüsteemid – koevolutsioonilised kehalised sarnasused geneetilises infos
kinnistunud ja seeläbi püsib äratundmissuhe põlvkondade jooksul ja areneb.
Väga oluline semiootika seisukohast – valiku teostaja on elusolend, informatsiooni
vool
Sebeok seostab mimikri Peirce’i ikoonilisusega, mis puudutab esmast tajumist.
Mimikri semiootiline käsitlemine võimaldab tähele panna aspekte, mille bioloogia
tahaplaanile jätaks – seotud nt sellega, kuidas üks olend oma ümbrust tajub.
Uexküllilik vaade mimikrile:
annaabi.ee 
