Kirjand koera elust
Kui perre sündis uus laps ehitati mulle välja kuut ja selle ümber aed. Nad ei lubanud
mul enam tuppa minna, sest kartsid, et ma võin last vigastada. Ma elasin nüüd väljas.
Olin hommikust õhtuni üksi ja külmetasin.
Ma jäin haigeks. Mind viidi mingis valges riietuses naise juurde. Tema pidi
hoolitsema minu eest nii kaua kuni ma terveks saan. Kui ma terveks sain, ootasin ma
millal mu pere mulle järele tuleb. Ma ootasin ja ootasin. Neid ei tulnud. Nii viidi mind
koertevarjupaika. Ma jäin sinna elama.
Puuris elasin koos teise koeraga. Tema nimi oli Muki. Mul ei olnudki veel nime.
Selle peale polnud ma varem mõelnud. Teised hakkasid mind kutsuma Lukiks. Nii sain
ka mina omale nime. Aga see oli ainult minu varjupaiganimi. Inimesed ei saanud ju aru
mida meie, koerad rääkisime.
Kord kui meile süüa toodi, ei olnud mul kõht väga tühi. Otsustasin oma krõbinad
pärastiseks jätta ja heitsin hoopis magama. Muki, aga otsustas seda ära kasutada ja sõi ka
annaabi.ee 
