Aristotelese-järgne filosoofia: hea elu otsimine
Eraelus põlgas Diogenes
ära nii konventsionaalse religiooni, tavapärased kombed, eluviisi, toidu ja moe. Ta elas kerjusena
almustest ja kuulutas oma vendlust mitte ainult kõikide inimeste, vaid ka suisa loomadega. Legend
räägib, et kord külastanud teda Aleksander Suur ning küsinud, mida saaks ta Diogenese heaks teha.
,,Mine valguse eest ära", oli Diogenese vastus. Ta elas ekstreemselt primitiivsetes tingimustes, mis
andis talle hüüdnime ,,küünik", mis kreeka keeles tähendab koeralikkust. Esialgselt tähistaski termin
,,küünik" kedagi, kes on ühiskonnast tagasi tõmbunud ning elab looduslähedast elu.
Diogenese jaoks tähendas vooruslikkus vabanemist materiaalsete väärtuste ihaldamisest, kuna
tema arvates olid need asjad ohtlikud ning kiirelt oma väärtust minetavad. Ainult see rahulolu, mida
tekitab loobumine ja tagasitõmbumine, on turvaline ning seetõttu väärt, et selle poole püüelda. Oli