Vempe tehes, ei mõelnud Joosep kordagi sellele, et ta koerust teeks, vaid, et tema rahutu ja väsimatu vaim otsis endile ainult tegevust. Punased plekid ta rõugearmilisel näol ning sõrmeküünte närimine reetsid tavaliselt ta sisemist erutust, kui ta peas oli taas valminud mõni uus koerustüki plaan. Oma vembud suunas Toots eeskätt õpilaste ühise vaenlase Julk-Jüri vastu, kelle pilliroo keppi ning pidevat kärkimist Joosep isegi tunda oli saanud. Kord vedas ta kooli kaasa oma koerakutsika Pitsu, kes halastamatult ülejäänud koolipäevaks üksildasse tuppa kinni pandi. Suurt huvi pakkusid Tootsile ka indiaanijutud, mis olenemata õpetajate vastuolule, siiski jütsi koolikapis seisid. Millaski lõiganud ta Kiire saabasteil nööbid eest ning teised põrandaprao vahele ära peitnud. Kuid vaatamata kõigile oma tempudele, mõjub Toots siiski sümpaatselt. Ta võis olla hea sõber, optimistlik, muretu ning elurõõmus, praktiline ja sõnakas teoinimene.
Lugedes jutustust "Paks ja peenike" on selgesti näha kuidas ei olda enam mina ise kui saadakse teada, et kooliaegne sõber on salanõunik. Salanõuniku ees hakkab sõber kogelema ja kummardam olles madalam kui muru. Ja nii väga hakkab nõunikul sellest aupaklikkusest ja alandliku hapususest süda iiveldama, et tal ei jää muud üle kui sõbraga hüvasti jätta. Tähtsatesse inimestessse erinevat suhtumist kirjeldab ka "Kameeleon". Vaieldakse kaupmeest näpuotsast hammustanud koerakutsika peremehe üle. Kord kui arvatakse koer olevat krants ning kodutu on õigem otsus kutsikas sellise teo eest ära kõrvaldada. Kuid kui koera omanik arvatakse olevat kindral, ei tohi nähvitsat näpuotsagagi puutuda. Ning manitsetakse hoopis kaupmeest tema ettevaatamatuse eest. "Palat nr. 6" räägib lähemalt vaimuhaigla juhatajast doktor Raginist ja vaimuhaige Gromovist. Ragin on tark, intelligentne ja pehmeloomuline arst. Ragin teab sedagi, et
Ilmalike lastelaulude kõrval leidus ka religioosse sisuga laulukesi Lasteluules kohtab palju loetelusid, jadasid (sokid ja kindad, müürid ja majad, pannid ja pajad jne) Lasteluuletused on trükitähtedes. Lydia Koidula (1843 – 1886) Lastele kirjutab esmakorselt 1875 – improviseerib pojale „Hällilaulu“ Koidula lastelaulud käistlevad peamiselt moraaliküsimusi, nt pildikesed maiustama kippunud põrsast, koerakutsika seiklustest hanedega, linnupoegi noolivast kassist jm Paljude lasteraamatute ja koolilugemike vahendusel tuntakse Koidula luuletusi „Kodu“, „Emasüda“, „Sügismõtted“ jt Ado Grenzsin-Piirikivi (1849-1916) Tuntuim luuletus on humoorikas kaasaegsed parodeeriv „Viisk, Põis ja Õlekõrd“ (1888) Antoloogia „Lõbusad laulud lastele“ (1879), Grenzsteinilt 20 luuletust
annaabi.ee 
