Luuleridades ,,isamaale" on kõigil inimestel, asjadel ja tegevustel oma kindel koht või inimene, kes neist hoolib. Liiv, aga sammub üksi lõputuid radasid ja otsib nii meelehelitlikult midagi. Kas selleks oli siis armastav perekond ja mõistvad sõbrad? Äkki kindlustunne ja teadmine, et sa kuulud kuhugile või hoopis midagi muud? Mina kõndisin kurba rada, kurba rada kõndisin ma; muresid mul mitusada oh kuis majajäetud ma! Kivi kukkus kivi juure, jõgi püüdis meresse, koerakutsik ema juure, ema juure ussike. Kuhu lähen mina, vaene? Kelle juurde, koduta? Me tunneme, kuidas luuletaja hing ihkab isamaa poole nagu mesilane mesipuu poole. Kas olen kodus või võõral maal, alati on mul isamaa sügaval südames ning tõttan selle poole. Juhan Liiv oli realist, ta ei ilustanud ega pannud midagi juurde, vaid kirjutas asjadest nii nagu nad olid. Luuletuses ,,Eile nägin ma Eestimaad!" on poeet luuletanud kõigest, mida ta nägi enda ümber iga päev.
üks helin mul helises rinna sees. Kurba rada kõnd`sin ma; Muresid mul mitusada – Ja kui mina sirgusin suuremaks, Oh kuis mahajäetud ma! Läks helingi rinna sees kangemaks. Kivi kukkus kivi juurde, Nüüd on see helin pea matnud mind, Jõgi püüdis meresse, Ta alla rusuks on raugenud rind. Koerakutsik ema juurde, Ema juurde – ussike. See helin mu elu ja minu hing, Tal kitsaks on jäänud maapäälne ring. Kuhu lähen mina, vaene? Kelle juurde, koduta? Oh mu vend, mu sõsar, naine, Ema, isa, isamaa! 3) Küll on lainte hiilgus ilus 4) Pääsukese silm
annaabi.ee 
