Nii hakkas ta üksi maailmaavastama läbi valguse seina. Ühel maailmaavastuse retkel avastas ta indiaanlased ja nägi oma ema ühele inimestest kuuletuma. Indiaanlane kellele Valgekihv ja Valgekihva ema kuuletusid oli Hall Kobras. Aga kahjuks ei jäänud Hundipere kokku, sest Hall Kobras oli võlgu ja pidi võla ära maksma. Kuna Hall Kobras oli vaene pidi ta oma koera ära andma., et võlg saaks tasutud. Pärast Valgekihva eraldamist oma emast läks hundikutsikal kehvasti. Koerakari hakkas teda kiusama ja eriti hakkas üks koerakarja pea teda tagakiusama. Ainsaks sõbraks oli Valgekihval ainult ta peremees, kes teda kaitses ja armastas. Taas tuli näljaaeg ja Valgekihv põgenes koos teiste koertega metsa. Kui poleks metsa joostud oleks neid ära söödud. Valgekihv jäi metsas ellu, aga teda piinas igatsus inimeste vastu. Nii ta läks vanale laagriplatsile,aga ta ei leidnud inimesi ja järgnes jälgedele. Õnneks leidis ta Halli Kopra ja oli õnnelik
kalad sai. Rebane vastu, et püüdis järvest ise oma sabaga. Õpetas siis karu, et kui külm ja selge ilm tuleb, pistku karu oma saba jääauku ja ongi kalad käes. Kui õige hetk käes,läksidki koos järve äärde.Ootas tökk aega, kuni sba kinni jäätus. Rebane, aga kavaldas, et saak on suur ja karu ei jaksa seda ise välja tõmmata. Läks külasse abi paluma. Karu ootas tükk aega,kõht tühi ja meel mõru, kuni järsku nägi, tuleb rebane ja tema kannul suur koerakari.Rebane ise silkas metsa, aga koerakari pures karu ikka korralikult, kuni karu viimaks sabarootsu lahti sai.Sellest ajast on karu ilma hännata. 9.Miks hobune alati sööb Kord sõid hobune ja härg karjamaal rohtu. Arutasid seal isekeski, et on tüdinud sellest pidevast närimisest ja aega puhkuseks napib. Kui korraga nägid mööda teerada meest kõndimas, raske kott turjal mis surub mehe selja lausa kõveraks.Jõudnud taadike lähemale, hakkas hobust paluma, et too viiks ta üle oja
annaabi.ee 
