Friedebert Tuglas "Popi Ja Huhuu" analüüs
võimest olla koerast üle nii koordinatsiooni, võimaluste kui teatava intelligentsi poolest
ning Popi alandlikust ja allaheitlikust iseloomust, mis võimaldab tal hoolimata julmustest
näha ka Huhuu pahedes midagi imetlusväärset.
Tegelased on sügava hingeeluga. See on algusest peale selge Popi puhul, kelle sügav
kiindumuslik side oma Isandaga on enam kui ilmne. Popi elab igat sündmust väga
põhjalikult üle ja tunnetab maailma oma pisikese koeraarukesega väga elavalt. Ta annab
sündmustele hinnanguid, tal on lootused ja ootused. Ta on juurdlemisvõimeline ja teeb
kergesti järeldusi. Huhuu puhul pole täiesti selge, kuidas tema maailma tajub. Tundub, et
Huhuu ei ole võimeline tegevustesse ja enda algatatud ettevõtmistesse kuigi palju
süvenema. Ta on pealiskaudne ja tüdineb ruttu, sealjuures tajumata asjade väärtust ning
toimib kõigega enda ümber eelkõige hävituslikult. Ahvipärdik allub täienisti oma tujudele