aluspaanile on kleebitud erinavaid looduslikke materjale nagu bambuse-, sisali- ja džuudikiude ning muid kõrrelisi. Naturaalsetest kiududest tapeet valmib suures osas käsitsi – selekteeritud taimekiud pestakse, kuivatatakse ja kootakse traditsioonilistel kangastelgedel või põimitakse ükshaaval liimitud paberalusele. Lähtuvalt toormaterjalist ja valmimisprotsessist on sellistele kiudtapeetidele iseloomulik ebaühtsus isegi sama partii ulatuses või koemustris ning ei ole võimalik saavutada nn. ühtlase seina ef Looduslikust kiust seinakattematerjalid ei talu vett, seega saab neid puhastada ainult tolmuimeja või harjakesega. Sellest tulenevalt peaks eelnevalt kindlasti läbi mõtlema ruumi kasutusotstarbe ja tapeedi määrdumise võimalused – näiteks kööki ei ole bambustapeeti vast soovitav panna. Naturaalne rootapeet toob ruumi soojust, summutab helisid ning katab hästi ka ebaühtlasema pinna
Peakatted Neiud käisid veel 19. sajandi esimesel poolel ja keskpaiku paljapäi. Juuste kooshoidmiseks ja ühtlasi peaehteks kandsid nad võrukujulist pärga. 19. sajandi esimese poole ja keskpaiga neiurõivastuse juures kanti ühtlase laiusega võrupärgi, mille kõrgus oli ERMi kogude põhjal umbes 6,5-8,5 cm. Järvamaal kaeti pärg mitmevärviliste riidelappidega, üldine oli aga, et pärg kaeti (s.t tõmmati piki võru) tollele ajale iseloomuliku lillelises koemustris siidlindiga. Eelistati sooje punakaid-roosakaid toone, kasutati ka kollakaid ja õrnsiniseid ning rohelisi pärgi. 19. sajandi alguse võrupärgadele pandi sageli lisaks kattelindile ka äärekaunistus - punasel alusel kitsas kardpits või erinevas toonis kitsas siidpael. Hilisematel pärgadel on ainult kattelint, seega 12 määrab lindi laius pärja laiuse. 19. sajandi pärgadel, mille pind oli kaetud pikisuunas
annaabi.ee 
