Suvemälestused
Esmalt paistis, et
meie linnas töötab edukalt koerapolitsei. Naabri plehku pannud koera pärast kutsuti
ment. Mingid tüübid väitsid, et nende pisikest Pitsut olevat valge peni väravast
välja tormates rünnanud. Tänaval sõimlesid alles valjult koerte omanikud, kui
hulkur jooksust saabus. No oleks see kutsa, siis sellest nässakast väljagi teinud!
Tänavateateri etendus missugune!
Teist korda oli pollarid sunnitud tulema naabrite suure musta koera pärast. Too
koduvalvur oli läinud õrritama nõrganärvilisi, kes olid varmad politseid kutsuma.
Kolmandal korral oli põhjuseks minu hooletus. Sõitsin lihtsalt rattaga autole otsa.
Oleks siis veel mingi tume roostes vana pann olnud, mida kohe ei märka, aga see
oli üle terve tänava kõige kärtspunasem auto. Kõige tipuks veel suhteliselt uus ja
pealegi veel liisinguga. Äestasin seda päris korralikult. Veel jaburam oleks saanud
olla vaid töötavate vilkuritega politseiautole otsasõit
annaabi.ee 
