Kristlik kultuur vs rahvakultuur
Usk oli inimestele lähedasem, polnud keerukat mütoloogiat ega
kutselisi preestreid, küll aga tegutsesid targad ja nõiad, kelle poole sai vajadusel pöörduda.
Muinasusundi olulisemad osad olid animism usk hingestatusse ja esivanematekultus. Usuti
loodushingedesse, kes elasid puudes, kivides, metsas, allikates ja mujal. Lahkunutesse suhtuti
suure aukartusega.
Muinasusund hakkas muutuma paikse eluviisi ja kokkupuudete tõttu balti ja germaani
hõimudega. Tekkisid kujutelmad haldjatest ja koduvaimudest, kes erinesid varasematest
looduse hingestatuse ideedest. Eestlaste esimesed kokkupuuted ristiusuga said alguse
tõneäoliselt muinasaja lõpusajanditel. Ristiusu leviku kohta Eestis on kirjutatud ka ,,Liivimaa
kroonikas". Esimesi segunemise märke kristlusega võib täheldada Lääne-Eestist, kus
koduhaldjas Tõnn on kristliku pühaku Antoniusega niiöelda kokku sulanud. Hiljem tekkis
kristlikust kuradist eestlaste Vanapagan. Levisid teisedki germaanipärased uskumused: kuri
annaabi.ee 
