Kohati kasutati ka kordades kõrgeimat väärtust: näiteks 10 000 tähistab raudteemaastikku, mis on konna jaoks sisuliselt läbimatu (Joonis 2). Joonis 2. Rohukonnade teekonna raskusastmete määramine eri tüüpi maastikel, takistuskaartide modelleerimiseks ArcGis tarkvaraga. Ökoloogiline võrgustik ja võimalikud ühendusstruktuurid Uuringu autorid testisid konnade võimalikku liikumist koduterritooriumi ulatuses kättesaadavate asupaikade vahel. Koduterritooriumiks loetakse 1500-meetrilist aastast rännuulatust. Varasemad uuringud kinnitavad 1500-meetrise ulatuse paikapidavust, kuid näitasid samas, et mõned konnad liiguvad kudemis- ja talvitumisala vahel isegi kuni 3000 meetrit. Seega kanti varasemalt loodud takistuskaardile optimaalse teekonna arvutamise meetodil loodud teekonnasimulatsioon igaks juhuks 3000-meetrist rändeulatust arvestades. Selle stsenaariumi abil arvutati välja, millised eluapaigad on omavahel ühenduvad ja millised mitte.
Asustustiheduseks loetakse Brandenburgis (NESaksamaa) 0,4-0,53 paari/100 km2 kohta, põhiuurimisalal (916 km2) aga see koguni 2,8 paari/ 100 km2 kohta, 12 7 (Sommer 1995). Rootsis pesitsevate kalakotkaste asustustihedus sõltub pesa asukoha laiuskraadist. Rootsi lõunaosas pesitsevate lindude koduterritooriumi suuruseks loetakse 5 km2 (näiteks Aseni ja Marleni järvede saartel), kuid 66 põhja-laiuskraadist alates on keskmiselt 1 paari koduterritooriumiks 200-300 km2 (Poole 1989). Soomes leitud kõige kõrgem asustustihedus on 5-7 paari 100 km2 kohta (Saurola 1986). Kahe asustatud pesa vähim kaugus Eestis oli DDT aegse populatsiooni madalseisu ajal Alutagusel umbes 4 km (Randla 1976), 2005. aasta teadaolev vaikseim vahemaa kahe asustatud pesa vahel oli 0,8 km. Kuid vaikseim pesade vahekaugus oli 2001. aastal Emajõe-Suursoos vaid 500 meetrit. Maakondade asustustihedused (paare 1000 km2 kohta) on järgmised: - Võrumaa 4,3 - Tartumaa 3,4
annaabi.ee 
