muusikuid, kunstnikke, kirjanikke. Oma esimese luuletuse kirjutas andekas ja tundliku loomusega Rabindranath 8-aastasena. Kui ta 1941.a. teispoolsusesse lahkus, jäi temast, keda siis nimetati Maailma Luuletajaks, järele üle 50 luulekogu, palju näidendeid, romaane, jutustusi, artikleid, hulganisti toid keele ja kirjanduse, filosoofia ja religiooni alalt, kooliõpikuid. R. Tagore oli tuntud hea muusikuna, heliloojana ja ka näitlejana. Viimases rollis esines ta küll vaid oma koduteatris Calcuttas, kus näitlejateks ja publikuks olid Tagore'ide perekonna liikmed ja nende sõbrad. Aga ta ei jäänud kõrvale ka näidenditest, mida etendati tema poolt 1901.a. perekonnamõisas Santiniketamis asutatud koolis. See kool, mille juurde kuulub ka rahvusvaheline ülikool Visva-Bharati (asutatud 1922.a.), töötab praegugi. Meie sajandi 20- ja 30-ndatel aastatel reisis R. Tagore palju Euroopas, Ameerikas ja Kaug-
aastasena venna juures elades. Järgnevatel aastatel ilmusid üksteise järel tema luulekogud, romaanid, jutustused. Ta toimetas ajakirju ja tegi nendega koostööd. Oma isa ühingus töötades lõi ta hümne Jumalale. R. Tagore kirjutas palju näidendeid, pöörates tähelepanu pigem sisule kui reeglitele ja nõudes näitlejatelt suurt loomulikkust. Ta looming on väga tundeküllane ja isikupärane. Paljudes näidendites osales ta näitlejana, kui neid etendati perekonna koduteatris. 1913. aastal tunnustati Rabindranath Tagore Nobeli kirjanduspreemia luulekogu "Gitandzali" eest. Ta ise oli tõlkinud ingliskeelsesse lüürilisse proosasse. Enamasti tõlkis ta oma töid bengalikeelest inglise keelde või seda tegid tema sõbrad ja õpilased R. Tagore juhendamisel. Kuna R. Tagore tõlkis oma teosed inglise keeldem, võimaldas see läänepoolkera inimestele ligipääsu ta loomingule. Ning üksteise järel hakkasid ilmuma tema tööde tõlked paljudes maailma keeltes
annaabi.ee 
