Mats Traat
Ometi kumab värssidest vastu muret ja süümepiinu, kahtlusi ja nõutust,
kuid mitte jõuetust.
1977.a ilmunud “Lagendiku aeg” esindab taas rahutut ja heitlikku
luuletajat. Aktiivne suhtumine mitte üksnes ainesse, vaid ka lugejasse
realiseerub otsepöördumistes, rabedates deklaratsioonides, trotsi- ja
jõukuulutuses, mis meenutavad Traadi noorusluulet. Vaatamata
teatavale agressiivsusele, läbib kogu Mats Traadi hilisemat luulet
inimlikkuse mõtestamine. Talle omaseks jääb kodususe, toe ning
tasakaalu leidmine maast ja mullast, töökusest, rahvast. Ikka ja jälle
kordub ka motiiv päikese eluandvast jõust, igatsus valguse kui rahu ja
puhtuse sümboli järele.
Mats Traadi 80-ndate ja 90-ndate luulekogud on ühtlaselt
heatasemelised ning mõtteterviklikud. Eelnevate kogude nostalgilist
alatooni asendab nüüd märksa konkreetsem päevapoliitiline ja
olustikuline luule. Ängist ja rusutusest jagusaamise, uue elujõu ja