Chicago?". Selles raamatus kirjeldatakse 13 aastase poisi, kelle nimi on Nikklas, elu tema ümber läbi tema enda arusaamade ja silmade. Niklas oli endassetõmbunud eraklik poiss, kes rääkis oma probleemidest ning päevasundmustest avameelselt ainult oma küülikule. Tal ei olnud eriti sõpru, kellega oleks võinud kõigest rääkida. Kooliski ei kuulunud ta kõige parimate ja tublimate hulka. Vahel ei leidnud ta mõistmist kodustegi poolt. Nüüd vaatleksin elulist konflikt raamatust, kus põrkusid erinevad suhtumised ja arusaamad isa Thomase, ema Karini ja poeg Nikklase vahel. Nikklas oli vihane, sest ta oli põhjuseta ning ülekohtuselt klassivenna Karli käest peksa saanud. Lisaks oli Karl Nikklase piipari puruks tallanud. Nüüd nõudis Nikklas oma vanematelt viivitamatut politseisse pöördumist. Vanemad reageerisid Nikklase nõudmise peale üllatavalt
kogumises ja seltsimises: uue aastasaja valge hakul otsustati siin nimelt esile saata oma noorusliku sõnavaimustuse ja tegevusiha esimesed ,,Kiired". Selle taga oli hingeline protestitundmus venestuskooli kasvatuse vastu, ergutuseks ja julgustuseks vanemailtki tegelastelt saadud kaastöö lubadused, ebamäärane õhin vaimutoitude ühendamiseks omas keeles ja meeles. Aga ühtlasi pakitses nende noorte elujõudude käärimises juba vabanemise tung kodustegi mõjuvõimude hooldamise alt. Olime küll veel üpris noored, aga küllalt ennast- usaldavad tulevikulapsed oma naiivsete kirjanduslikkude katsete ja isikumärkide pooldamiseks. Niisama vähe nagu meie tänapäevased noorkirjanikud tänulikud on oma käsikirjade tagasilükkamise eest olid seda ka need tunased juurdetulijad. Eriti aga ei meeldinud neile, et sihtimääravad ajalehetoimetajad nende trükitud ilukirjanduslikku kaastööd
annaabi.ee 
