Eesti kirjandus II kevad
Alliksaare esimese luulekogu panebki Rummo kokku. Alliksaar ongi see,
mis isa ja poega eristab.
65ndal aastal lõpetab ta Tartu Ülikooli, juba on ta kuulsust kogunud
kirjanikuna. Pärast lõpetamist asub ta tööle Vanemuise teatrisse
kirjandusala juhatajana. Ta võetakse sõjaväkke ning pärast seda kolib
Tallinnasse. Tegutseb vabakutselise kirjanikuna, kuid aegajalt teeb ka
mingeid juhutöid. Tal jääb mingi seos teatriga, töötab pikemalt
Draamateatris.
Rummo puhul on iseloomulik koduruumikujutamine. Kui sinna juurde tuleb
suurte teekondade alguste luule, siis see võib tähendada ringkäigumudelit
– lähme avastama, kuid tuleme koju tagasi. Kodu on turvaline paik, kuhu
tagasi pöörduda.
Edasi lülitub poliitikasse. 1992. aastast on ta ka valitsuses.
1962 Ankruhiivaja – Omas ajas silmapaistev luulekogu. Kui
vaadata hilisemaid kogusid, siis seal esinevad selline tsükkel nagu
„Eelõitseng“, kus ta avaldab oma varasemaid luuletusi, mis pole