Eepos Kalevipoeg 7. lugu - ümberjutustus
Ta hakkas
eelnevaid sündmusi meenutama ja siis tuli talle isegi suurem nukrus peale. Ta oli ju ka
saarepiigaga natuke hullanud ja teine oli peale Kalevipoja lahkumist end ära uputanud, küllap
seetõttu, et Kalevipoeg ta hülgas.
Kalevipoeg tõusis püsti ning suundus sortsi paadi poole, mis peidetuna merekaldal seisis.
Ta leidis paadi ning lükkas selle vette, hüppas paati ja haaras aerud. Ta oli otsustanud sõita
tagasi kodurannale ja minna vendade juurde tagasi. Niisiis hakkaski ta aerutama, ega
temasugusel mehel jõust puudu juba ei tule. Päeva keskpaigaks oli ta juba pool maad ära
sõitnud ning äkki märkas kolme suurt alust endale lähenevat. Ühes olid kaunid naised, teises
targad naised ning kolmandas kõige armsamad näitsikud, keda Kalevipoeg oli näinud, igal
ühel kallid ehted küljes ja kuldsed sõrmused sõrmes, juuksed pärgadega ehitud. Piigad