Me armastame oma kodumaad, me kanname uhkusega südames oma kodumaad, austame oma esivanemaid ning oma kultuuri. Probleemiks aga on, et iga teine noor mõtleb eestist välja kolimisele, välismaal õppimisele. Miks see aga nii väga meid meelitab ? Vastus on mul endal juba silme ees. Uhked suurlinnad, aastaringselt lõõmav päike, õnnelikum ning huvitvam elu. See on see ,mis õhtutab meid Eesti riiki jätma. Palju ei ole neid, kes ei taha kunagi lahkuda oma kodupinnalt, kuid peaaegu igaüks tõotab, et lahkudes võtavad nad osa oma kodumaast kaasa ning tulevad kunagi kindlasti tagasi. Mina ise tunnen, et välismaa kutsub ka mind. Kurb on aga tõdeda , et oma tulevikule mõeldes ja üleüldiselt oma põlvkonna tulevikule mõeldes võin ma öelda, et sellel põlvkonnal ei pruugi olla ees just kõige helgemad aastad. Me loodame et me saame rikkaks ja ilusaks , mõtlemata raskele tööle, mida meie esivanemad on omal ajal teinud, et seda saavutada
Vana lahke professor, kelle teenistuses ta seisis, andis aega ja ka rahalist abi ülikooli ettelugemisest osa võtta. Ain sai hea tunnistuse. Tal läks kõik aeg hästi kuni talle meenus Eestimaa ja vend Peet ja tal hakkas järsku häbi sest ta ei olnud hoolitsenud iialgi oma venna Peedi eest ja ei õpetanud talle mingit teadust ja nüüd ta kirjutas talle pika kirja vabanduseks. Vastus ei jäänud kaua tulemata. Enam kui 10 aastat oli ju mööda veerenud. Saadikki oli kodupinnalt lahkunud. Kaua oli juba Peet venna käest kirju oodanud ja kui need ometi kohale jõudsid magas Peet juba nädalate kaupa jõekaldal vaikse kalmu all viimast und. Pisarad, valusamad kui ta enne iialgi nutnud tungisid Aini silmist ja nüüd alles jõudis talle kõik kohale, et enne mis ta kõik armsaks oli pidanud oli ta nüüd laotanud. Peale Peedi surma läksid veel aastakümned mööda, ikka veel viibis Ennosaare Ain tsaaride linnas ja oli seal aastate jooksul koguni tuttavaks saanud
annaabi.ee 
