Vana-Egiptus
lõpul. Egiptuse keeli nimetati neid kogukondade
koondisi "sepa'deks" või "sepat"(kreeklased nimetasid neid hiljem
"nomos'teks"). Piktograafilises kirjas tähistati seda sõna märgiga, mis kujutas
maatükki, mida lähib jõgi koos temast hargnevate kanalitega. Nagu ma juba
ütlesin, orjad kuulusid sellel etapil alles kogukonna valdusesse. Kuid
irrigatsioonitööde tegemine võimaldas rakendada orjade tööjõudu isegi
orjanduslike suhete võrdlemisi madala arenemise tingimustes, isegi koduorjuse
tasemel. Sugukonna ülikkonnal ja sugukonnavanemail oli kogukonna valduses
olevate orjade käsutamise võimalus, see aga tugevdas veelgi enam nende võimu
lihtkogukondlaste üle. Irrigatsioonimajanduse tingimustes ei usaldatud
maaharimist algul orjade hoolde ja põldudel kasutati peamiselt vabade
talupoegade tööd, kes olid ühtlasi ka sõdurid. Talupoegadel olid oru madalas osas
oma jaosmaad, mida jõe veetõus üle ujutas. Lihtvabadest seisis hoopis kõrgemal
vana sugukondlik ülikkond