sajandist pärit kaelkirjakklaver. See klaver saadeti Eestisse mõisapreili von Rammile kosjakingiks. Muusikamuuseumis on väljas ka klaver millel väidetavalt kirjutas 1944. aastal Gustav Ernesaks laulu ,,Mu isamaa on minu arm", mida nüüd lauldakse igal laulupeol ja mis on vaieldamatult üks eestlaste lemmiklaule. Muuseumis on väljas ka palju oreleid. Orelid on suured võimsad pillid mida enamasti mängitakse kirikutes, kuid on olemas ka koduoreleid. Orel töötab viledega, mida suurem vile, seda madalam heli ja mida väiksem vile, seda kõrgem. Eesti kuulsaim oreli valmistaja on A. Kristal. Muusikamuuseumis on ja väntorelid mille ajalugu ulatub 18.sajandisse. Neid pille mänigsid vanasti vaesed ja kerjused, kes sellega elatist teenisid. Eestisse jõudsid väntorelid sarnaselt teiste välismaiste muusikariistadega, koos rändmuusikute ja loomuliku kultuurisuhtluse läbi. Muuseumis on ka eraldi ruum eesti rahvuspillidele
Seda vaadates võib aru saada, kui palju oskusi ja tööd ühe viiuli valmistamiseks kulus. Kuna eesti rahvas pole kunagi väga jõukas olnud, siis puudus muusikutel tihtipeale võimalus endale pill osta. Seetõttu oli Eestis pillide valmistamine väga laialt levinud, oskusi õpetati edasi oma järglastele. Töövõtteid ja nõu küsiti teiste külade pillimeeste käest. Enamik külapillimehi olid tuttavad pillivalmistamise kunstiga. Püsiekspositsioonis võib näha klavereid ja klavessiini, koduoreleid, keelpille, puhkpille, mehaanilisi muusikainstrumente ja rahvapille. Samuti on võimalik kuulata klahvpillide ja rahvapillide helinäiteid. Klaverid Kuna Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi muusikainstrumentide kogusse lisandub alaliselt uusi pille, on ka muuseumi püsiekspositsioon pidevas arengus. 1779.a. ilmus nädalalehes ,,Revalische Wöchentliche Nachrichten" teade, et Breemenist saabus Tallinna pillimeister Johann Friedrich Gräbner, kes valmistab
annaabi.ee 
