EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
distants aga muudavad nende mõtte hoopis mitmetahulisemaks kui
algselt plaanitud. Saatesõnas kirjutab autor järgmiselt.
Ja sirvides käsikirja nüüd tagantjärele, paeluvad autorit ennastki need
vähenõudlikud, aga kord nii siira innuga kirjutatud leheküljed praegu
hoopis uue ja isesuguse hella vaimustusega. Tundub, nagu kõnniks jalg
veel kord uuesti läbi nood intiimsed teed-rajad seal kunagisel kodumaal
ja kodunurgas. [---] Ja äkki haarab hinge suur kirgas ja ühtlasi leebe
tunne: need mälestused kõik kokku on ju – tükike elavaks aineks
muutunud Kodumaad. (Murakin 1947: 5–6)
Teise maailmasõja järel oli looduskirjandusel ning ülevaadetel kodu-
maa geograafiast väliseesti kogukonnas oluline identiteedipoliitiline
tähendus. Näiteks ilmus tervet Eestit hõlmav koguteos "Meie maa"
(Kangro, Uibopuu 1955–1957), mis iga maakonna kohta andis ka iseloo-
mustuse rubriigis "Pilk kaardile"
annaabi.ee 
