Mats Traat
“Harala
elulood” hinnati J.Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemiaga.
Vaadates Traadi hilisemat luulet (näiteks “Hilised talled”, 1976), siis näib,
et tema masenduseperiood on mööda saanud, taas väärib elu
kiiduhümne. Taas proovib autor leida võimalusi vastuolude
tasakaalukaks hindamiseks, püüdes kõike ühiskondlikku ja rahvuslikku
mõtestada läbi isikliku mina. Tema kontakt olevikuga on avardunud,
pidepunkte leiab kõige tavalisemast argielust ja kodumullast. Tundub, et
kirjanik on jõudnud arusaamisele, et elust põgenemine ei ole väljapääs
probleemidest, ta mõistab inimese kohustusi ja vastutusi sügavamalt.
Ometi kumab värssidest vastu muret ja süümepiinu, kahtlusi ja nõutust,
kuid mitte jõuetust.
1977.a ilmunud “Lagendiku aeg” esindab taas rahutut ja heitlikku
luuletajat. Aktiivne suhtumine mitte üksnes ainesse, vaid ka lugejasse
realiseerub otsepöördumistes, rabedates deklaratsioonides, trotsi- ja
annaabi.ee 
