Kiletiivalised 2007 Üldiseloomustus Kiletiivalised on mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, lehevaablased, käguvaablased. Neil kõigil on kaks paari kilejaid lennutiibu. Kõikidel kiletiivalistel on ülalõuad, millega tahket toitu närida või pesamaterjali koguda. Paljudel kiletiivalistel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke, millega õienektarit imeda. Mitmed kiletiivalised on keeruka käitumisega. Nad elavad peredena, kusjuures pereliikmetel on erinevad ülesanded. Pered ehitavad endale pesad. Mesilase ehitus. Mesilase pea. Mesilased Mesilaste keha on karvane. Nad toidavad järglasi õietolmust ja nektarist valmistatud söödaga. Mesilased on olulised õistaimede tolmeldajad. Paljud on ühiselulised. Mesilaste liike on raske eristada. Mesilaste hulka kuuluvad kimalased, kägukimalesed ja palju mesilaseliike, sealhulgas kodumesilane. Maakimalane rindm...
Aafrikast. Euroopasse jõudis kodumesilane alles 10 000 aasta eest. Ja mesilase liiginimi mellifera, see pole midagi muud kui meekandja ladina keeles. Inimene kasvatab teda tarudes. Mesilased ehitavad sinna kärjed. Kärjekannudesse varuvad nad mett ja suira (töödeldud õietolmu), seal kasvab ka haue munad, vaglad ja nukud. Peres on harilikult üks mesilasema, 15 00017 000 töömesilast ja ajuti 2002000 isamesilast ehk leske. Kärjelinnad Kodumesilase kärg on miniatuurne vahast asula. Vaha valmistavad töömesilased oma tagakehas leiduvate näärmete nõrest ning meisterdavad sellest kärje, mis koosneb korrapärastest kuusnurksetest kärjekannudest. Osa kärjekanne täidetakse nektari ja sülje seguga (sellest tekib mesi); teistes on õietolmuvaru või arenevad vastsed. Suvel tuulutatakse ja jahutatakse taru tiivapaaride ühisjõul ning jaheda veega. Tiibu väristades pesa soojendatakse. Tantsivad mesilased
annaabi.ee 
