· Aastal 1943 astus ta Eesti Leegioni, 1944 põgenes Rootsi. Õppis lühikest aega Stockholmi ülikoolis arheoloogiat ja etnograafiat. Looming · Lepiku esimestes kogudes domineerisid vormikindlad, meeleolult vahelduvad külaelupildid ja groteskne, õrritamislustlik või sisemist rahutust ja trotsi kandev võllahuumor. · Hilisemas arengus Lepiku luule lihtsustub ja muutub läbipaistvamaks · Ajalooline skepsis ja rõhuv kodumaatusetunne on toonudLepiku luulesse kibestumist, eriti viimastes kogudes, kus leidub ohtrasti juhuluulet. Luulekogud · "Nägu koduaknas" (Stockholm 1946) · "Mängumees" (Stockholm 1948) · "Kerjused treppidel" (Vadstena 1949) · "Merepõhi" (Stockholm 1951) · "Muinasjutt Tiigrimaast" (Lund 1955) · "Kivimurd" (Lund 1958) · "Kollased nõmmed" (Lund 1965) · "Marmorpagulane" (Lund 1968) · "Verepõld" (Lund 1973) · "Klaasist mehed" (Lund 1978)
Lepik pöördus ajaluulesse koguga „Muinasjutt Tiigrimaast“, mis moodustab kandvaima osa ta loomingu kõrgperioodi kogudes. Ta järgib humanistlikke väärtusi. Ta ründab muganemist indiviidi väärastavasse elusüsteemi. Tema kriitilise hinnangu on pälvinud tehnilise progressi põhjustatud globaalsed olud ja inimese lühinägelik hoolimatus looduse vastu. Luuletaja on valvsalt ja lootusrikkalt kaasa elanud isamaa taasvabanemisele. Ajalooline skepsis ja rusuv kodumaatusetunne on tema luulesse toonud kibestumust ja resignatsiooni, selgemini viimastes kogudes, kus leidub ka juhuluulet. Lepiku juhuluule silmapaistvaima osa moodustavad väärtustavad tagasivaated mainekate eesti kirjanike ja kultuuritegelaste loomingule, kirjutatud nende juubeli või surma puhul. Tema kogud on nt: 1946 „Nägu koduaknas“, 1948 „Mängumees“, 1949 „Kerjused treppidel“, 1955 „Muinasjutt
annaabi.ee 
