Anna Haava elulugu
Need tunded
kujunesid tema esimese loominguperioodi tähtsasaimaks inspiratsiooniallikaks.
Vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga.
Aastatel 1892-1894 viibis Haava nii Saksamaal kui Venemaal. Teenistusmure viis Haava
1894. aastal Peterburisse, kus ta leidis ajutist tööd halastajaõena, hiljem oli seltsidaamiks ja
koduõpetajaks. On mainitud, et välismaal olles tundis luuletaja üksindust ning kirjutas
kodumaast eemal olles mitmeid isamaa-ja kodumaateemalisi luuletusi. Haava jaoks oli
kindlasti raske ka lähedaste kaotus, isa ja õe surmale järgnes üsna pea ka ema surm. Seitsme
aasta jooksul mattis Haava oma isa, ainukese õe ning ema ja kaotas lõplikult isakodu. Kogu
masendus ja üksindustunne tekitasid temas tunde, nagu poleks tal enam mingisugust eesmärki
edasi võitlemiseks või kuhugi püüdlemiseks.
1920. aastal tabas Haavat osaline halvatus. Kodanlikult vabariigilt sai ta väikest pensionit,
annaabi.ee 
