Eesti kirjandus 20.sajandi alguses
futurismi. Tema isikupära tuleb esile kuuldelises küljes, sõnade kõlas ja värsside musikaalsuses.
Tema luuletustes kõneleb lõhestunud inimene, kes heitleb hea ja kurjaga, ülevate tunnete ja
hävitavate tumedate tungidega. Armastusluule esitab jumaldavat armastajat, naiste harrast
imetlejat. Armastusluuletuste toon on tundeliselt mahe, pöördumised kaunisõnalised. Ta
väljendab põlgust naiste kui paheliste olendite vastu. Ta luulet iseloomustavad ka aastaajad.
30ndatel hakkas tegelema kodumaaluulega, rahvuslik kodumaakujutus. Armastus, üksindus ja
kaotatud kodumaa inspireerisid teda sõnastama oma tundeid tihedas ja sisendusjõulises värsis.
Eelkõige paistavad tema loomingus silma armastusluuletused ja isikliku tundetooniga
isamaalaulud.
,,Amores" 1917
,,Käoorvik" 1920
,,Hõbedased kuljused" 1920
,,Talihari" 1920
,,Maarjamaa laulud" 1927
,,Esivanemate hauad" 1946.
Betti Alver
Kirjutas peamiselt luulet ja ka poeeme. Tegeles ka tõlkimisega(Jevgeni Onegin).
Sündis 23