Üldine Teatriajalugu I
Marais oli algselt
väga vaene teater, seda vaesust hakati tõlgendama nagu omapärast stiili (teadlik, taotuslik
vaesus, kõik toodi ohvriks mõtteselgusele), kõik üleliigne ohverdatakse. Barokiteatris oli palju
asju, oli vohav ja silmailu pakkuv. Klassitsistlik teater visuaalseid efekte ei taotlenud, taotles
mõtteselgust. Lava oli suht madal ja vaatajatest tinglikult eraldatud, ramp ei olnud kõrge.
Klassitsistlikel näitlejatel tuli esineda ka mujal, nt kodulavadel. Klassitsistlik stiil nii juurdunud.
Tegevuskoht mingi tinglik tuba, salong, seda polnudki vaja lavale tuua. Näitlejad riides nagu
ümbritsevad vaatajad. Metseenide ja annetajate kapist need riided pärit. Näitleja oli vaatajatest
ümbritsetud, igalt poolt talle pressiti peale, oli alati nagu külas, isegi siis kui ta mängis oma
teatris. Tema ei olnud peremees, laval istus terve hulk tähtsamaid inimesi, näitleja oli seal
vähetähtis tegelane. 100 aastat hiljem tulid romantikud
annaabi.ee 
