Muinaseestlaste matmiskombed ja muinasusundi iseloomustus
ehteid, raha jne.
Ohverdamine toimus peamiselt hiites. O. Looritsa järgi oli ohverdaja puhtais valgeis rõivais,
puhtas pühas paigas, puhta siira südamega. Lapseliku usalduse, andumuse ja
ühtekuuluvustahtega esitas ta oma lihtsad palved, mis polnud mingid elutuks kivistunud
sundvormelid, vaid elavast hingest tulevad, soovidele ja meeleoludele vastavalt varieeruvad
elavad tundesõnad, tõelise ja sügava usulise elamuse tõlgendajad: “Madalad maajumalad,
kõrged kodukuningad, nurmeisa-nurmeema, nurme kuldakuningad, tulge hoidma mu kodu,
mu karja!” (Eesti rahva ajalugu I, 1932). Pühapaika hiide teatud tähtpäevadel koguneti kokku
pidudeks. Ohvripidudel joodi õlut, mis tookord kandis nime “kahi”.
Kultusekivid ehk ohvrikivid olid uskumustega seotud kivirahnud/rändrahnud, mis kandsid
sellele osutavat rahvapärast nime. Selle pinnal oli looduslikke või tehissüvendeid (lohke),
kuhu pandi ande. Eestis on praegu registreeritud 1700 kultusekivi.