Üldjuhul ollakse j ´kuskil kõrgemal sealt siis vaadeldakse selle maa ilu. Kodu ja kodumaa kujund. KV: geograafia, looduse ülistamine, võõrsil oleku, võõrsilt tagasituleku teema. Ärkamisaja luule: rahvuslikkus, paatoslik, ülev stiil, tekstid loovad elukaugeid abstraktseid pilte. Kliseed (lillerikkad aasad, vulisevad allikad). Harmooniline selline (noh, looduse ülistamine). Elukauge luule idealiseerib maailma. Teemad: 1) patriootlik isamaaluule 2) loodus- v kodukohaluule 3) koduluule kitsamalt 4) armastusluule 5)sotsiaalkriitiline luule 6) religioosne luule 7) filosoofiline luule Koidulal on priiuse ja isamaaluule: Priiuseluule: priiuse ja orjaaja vastandus, loodetakse uue priiuse tulekule, eepilised, jutustaja asub kuskil kõrgel v jõe kaldal. Isamaaluule: hümnilik, eleegiline, isamaa ülistuslaulud, luuletaja ja isemaa ühtekuuluvus. Armastuse kõrval surmamotiiv. ,,Eesti muld ka Eesti süda", ,,Mu isamaa on minu arm". 23
vaiksed allikad, mahe tuuleke puhub heinamaa ja vee peale, puude otsas laulavad ööbikud ja põõsastes istuvad tuvikesed, kuskil õitsevad roosid ja taevas särab kuldne päike, öösel säravad tähed. Kasutatakse kõiki aasta- ja päevaaegu. Räägitakse lahkumisest ja kodust – idülliline ja elukauge. See on ideaalmaailma ja abstraktse maailma naiivne loomine – klišeelik ja lihtsustatud. Patriootlik isamaaluule; loodusluule või kodukohaluule – oluline ja populaarne baltisaksa kirjanduses 19.saj II poolel ja lõpus; koduluule – keskendub lapsepõlve- ja nooruse tunnetele. Vaadatakse nostalgiliselt tagasi muretule karjasepõlvele; armastusluule; (sotsiaal)kriitiline luule – ühiskondlik probleem (nt maarahva ja sakslase suhe); religioosne luule; filosoofiline luule – räägitakse abstraktsetest asjadest: õnn, moraal, elu mõte, eluraskused.