(Koduhooldusteenuste osutamise kord Haljala vallas, 2009). Koduhooldusteenuse taotlemine käib enamasti kohalikes omavalitsustes ühtemoodi: koduhooldust taotlev isik esitab kohalikule omavalitsusele taotluse, milles põhjendab oma soovi hooldusele määramiseks, see järel teeb sotsiaaltöötaja või sotsiaalhooldaja kodukülastuse, kus hindab eaka toimetulekut ning selgitab välja teenuse vajaduse ning sellest tulenevalt määratakse eakas koduteenusele või tühistatakse avaldus. Koduhooldusteenuseid osutatakse enamasti üksi elavale eakale, kelle ei ole lähedasi, tasuta, kui eakal on piisavalt suur sissetulek, siis kohalik omavalitsus tasub poole teenuse hinnast. Ning on ka võimalus, et lähedased maksavad teenuse terves ulatuses kinni. Eestis varieerub koduhooldusteenuse tunnihind kolmest eurost kuni viie euroni. Koduhooldusteenuseid teostavad kohalikus omavalitsuses sotsiaalhooldustöötajad, kes on saanud, kas erialase hariduse või läbinud koolituse vastavas valdkonnas
valib riiklikult kehtestatud nõuetele vastava teenusepakkuja avalikust (valdav osa teenusepakkujaid on avalikust sektorist) või erasektorist ja KOV tasub tema eest. Saksamaa Suhteliselt erandlik on Saksamaa, kus 1990. aastate keskel viidi sisse kohustuslik pikaajalise hoolduse kindlustus. Hooldusravi vajajad saavad ise otsustada, kas soovivad toetust või teenuseid. Umbes 5% vanemaealistest on statsionaarsel hooldusel ja vähem kui 5% saavad koduhooldusteenuseid. Enamus teenusepakkujaist on kolmandast sektorist. 2005. aastal viidi pikaajalise hoolduse kindlustusmaksete süsteemi uuendus nimelt tõusis üle 23aastaste lastetute isikute makse lastega inimeste omast ligikaudu neljandiku võrra kõrgemaks. Soome Ravikindlustust rahastatakse tööandjate (1,6% või 2,85% (avalik sektor) palgafondist), töötajate (1,5% aasta maksustatavast sissetulekust) ja riigi sissemaksetest. Kuna
annaabi.ee 
