Hobused
kuulmis- ja haistmismeel. Hobusele on iseloomulik pikk ,,nägu", see on vajalik, et mahutada ära
suuri hambaid ja tundlikke haistmiselundeid. Silmad asetsevad koljus kõrgel üleval pea külgedel,
hobune näeb ümbrust hästi ka siis, kui ta on peaga kummardunud maast rohtu sööma. Kõrvad on
suured, eriti pikad on nad eeslitel, neid saab vabalt liigutada ja suunata nõrgemate helide poole.
Hobune on karjalise eluviisiga ning ta on kiindunud oma kaaslastesse.
Koduhobustel kandub selline ustav suhtumine üle inimesele. Kui inimese ja looma vahel on tek-
kinud sõbralik suhe, järgneb loom talle igale poole ja täidab kõiki inimese käsklusi.
Hobuste kuulekust on inimene mõnikord julmalt ära kasutanud, kuid samas on ta enim austatud
koduloom maailmas. Kuigi koduhobused ja eeslid on inimesega tihedalt seotud ja temast sõl-
tuvad, on neil siiski säilinud oma metsikute esivanemate instinkte ja loomulikke käitumisjooni.