Neilt on orav kattesoomused ära hauganud et seemneteni jõuda. Okasseemnete, pähklite ja tõrude kõrval sööb ta lehepungi, marj, seeni ja putukaid. Sügisel kogub orav talvevarudi. Orav puhkab puuõõnes või endaehitatud pesas. Emasloom sünnitab sealsamas 4-5 poega, keda toidab umbes 1,5 kuud piimaga. Orav on väärtuslik tööndusjuhi objekt. * Hiirelaadsed närilised- Nad on väikesed, mõõnikord aga kesmise suurusega. Neid on umbes 1500 liiki. Nende hulgas on kõigile hästi tuntud koduhiired ja rotid, metsa- ja põlluhiired, hamstrid ja urugiired (need sarnanevad hiirega, kuid erinevad lühema saba poolest). Enamus hiirelaadseid närilisi on väga viljakad. Oma arvukuse tõttu on neil suur tähtsus looduses ja inimese majandustegevuses. Mõnda neist, näiteks ondatrat, kütitakse ilusa naha pärast. Ondatra kodumaaks on Põhja-Ameerika. Ühed närilised (orav, ondatra) on hinnalised karusloomad, teised (hiirelaadsed närilised) on väärtuslike karuslomade põhitoiduks
hakatud Eestis tähelepanu pöörama võrdlemisi hiljuti ning enam leiab kajastust: viinamäetigu, majasikk, kartulimardikas, vaaraosipelgas ja majasääsk. Eesti linnustikku on viimaselgi ajal lisandunud palju uusi liike, aga neist võib vaid üksikuid pidada enamasti osaliselt võõrliikideks. Eesti omad võõrlinnuliigid on: kanada lagle, kodutuvi ja faasan. Imetajatest võiks välja tuua mingi ehk ameerika naaritsa, kährikkoera, ondatra ning rotid ja koduhiired. (Kangur jt 2005) Sosnovski karuputk (Heracleum sosnowsky) (joonis 1) kuulub sarikaliste sugukonda, on mitmeaastased taimed, kes surevad pärast esimest õitsemist ja viljakandmist (Kangur jt 2005:8). Perekonnas on umbes 60 liiki, kellest kaheksa kasvab Euroopas. Karuputke lehed on lihtsad, hõlmised, sulgjad, kahelisulgjad või kolmetiselt lõhestunud. Vars on paljas või hõrekarvane ning kuni 10 cm läbimõõduga (Kaur jt 2010:95). Õitsemise ajal on taime
aedades ja võsas. Ta elab väikese perena, kuhu kuuluvad üks isasloom, paar-kolm emast ja nende järglased. Ta kaevab lühikesi ja lihtsa ehitusega urge. Koduhiir eelistab kuivi pesakohti. Pesa rajab ta tavaliselt toiduallikate juurde. Ta otsib harva toitu kaugemalt kui paar meetrit pesast. Pesad on enamasti tehtud kohapeal leiduvatest materjalidest, näiteks vanast paberist. 41 Koduhiired väldivad uusi asju. Seda nimetatakse neofoobiaks. Looduses söövad koduhiiri kõik lihatoidulised loomad: kärplased, rebane, metssiga ja röövlinnud. Koduhiir on inimese jaoks peamiselt kahjur, kes reostab ja hävitab toitu ja muid varusi. Sellepärast ei kuulu koduhiir looduskaitse alla. Lisaks toidu rikkumisele levitab koduhiir haigusi. Kodus elavate pisiloomade, aga eriti koduhiirte püüdmiseks on leiutatud hiirelõks.
annaabi.ee 
