Modernism ja muusikateater
Ta kritiseeris selle sõnaga 1840-del Prantsuse Suurt Ooperit ja eelkõige
Meyerbeeri (et see jälgib liiga publiku maitset).
1860.-e algul kanti Pariisis ette Wagneri ooper „Tannhäuser“. Sellest vaimustus väga luuletaja
Charles Baudelaire. Tema omakorda kasutas nüüd mõistet „Modernne“ positiivses
tähenduses, ilmestamaks Wagneri muusikat.
Wagner võttis kasutusele Harmoonilise ellipsi (üks septakord teise septakordi, see omakorda
kolmandasse). Kuulaja ei saa enam aru, kus on koduhelistik, või kus on toonika.
Wagneri harmooniakäsitluse kuulasaim akord: Tristani motiiv
Altereeritud püsimatu akord saab püsiva (toonika) tähenduse (seda ideed arendab edasi
Skrjabin).
Wagneri muusikat iseloomustab pikk meloodialiin (harmoonia ei lahene, vaid otsib pidevalt
toonikat, seda leidmata).
19. saj. lõpul oli „Tristan ja Isolde“ tohutult populaarne nii muusikas kui kirjanduses.
Modernismi iseloomustavad:
• Usk progressi (kõik areneb edasi järjest täiustudes)
annaabi.ee 
