Eesti teater pärast II maailmasõda
Nõukogude
okupatsioon 1940. aastal muutis olukorra täielikult.
Jätkudes läbi kolme sõja-aasta (1941-44) ning siis täie jõuga naasnud stalinliku terrori, järgnes
nüüd ligi 15-aastane pime aeg. Ühtlasi tõi II maailmasõda kaasa tillukese eesti kultuuri harjumatu
jagunemise kodu- ja pagulasharuks. Nagu teistes kunstides oli ka teatris Läände põgenenute arv
suur. Ent erinevalt näiteks kirjandusest, kus pagulasharu järgneva 20 aasta vältel säilitas selge
ülekaalu koduharu ees, viis teatri suurem sõltuvus materiaalsetest oludest kutseliste truppide
kiirele hääbumisele paguluses. Väikeste ja hajutatud pagulaskogukondade ainsaks teatrivormiks
kujunesid siitpeale taidlusringid, mis nagu eesti näitelava algusaegadelgi edendasid rohkem
ühtekuuluvustunnet kui kunstitaotlusi ja repertuaariliselt lavastasid peamiselt iseseisvusaegseid
menureid. Draama jäi alati üheks pagulaskirjanduse nõrgemaks liigiks.