Mina 30 aastasena
mänguloomi, vaadanud neist filme, kogunud neist kleepse. Minu tulihingeline armastus
hobuste vastu ei ole lakanud ka nüüd, olles juba 17-aastane. Oma ideealpildis oleks minust
kolmeteist aasta pärast, olles 30, saanud profesionaalne ratsutaja ja ehk omaksin ka ise
mõnda hobust ja väiksemat talligi. Elades infoühiskonnas, kus imedest enam rääkida ei
saagi, ei peagi see väike kujutelm vaid unistuseks jääma. Kõik on minu enda teha.
Kui nüüd mõelda pere- ja koduelule, siis otse loomulikult tahaksin ma endale kõige
rahakamat meest, kõige suuremat maja, kõige ilusamat autot ja armsaid lapsi. Siin tekib aga
väike lahkheli, sest üks asi on see, mida ma tahaksin kõnealusel ajal näha, teine aga see, mis
selleks ajaks reaalselt olemas võiks olla. Hetkel ma mõtlen, et need kõik eelpool nimetatud
olulised tükikesed elust võiksid mul tõepoolest 30-lt olemas olla, vaid väikeste
mööndustega