Igatsen maale kus on rahu ja vaikust
Maaelu all mõtlen ma
kruusateid, vastu jalutavaid tuttavaid inimesi ehk kõik tunnevad
kõiki, naabrilaste hüüdeid ning linnulaulu. Isegi üle aia elav pere,
kelle juurest igal hommikul kell seitse võis kuulda kuke kiremist ning
kanade õiendamist ning, kelle juurest igal nädalalõpul sai restitäie
mune toodud, tegi loomade pidamisega paar aastat tagasi lõpparve.
Kui hakati uusi maju ehitama leidsid vajadust ka asfaltteed, mis
tähendas rohkem autosid ning isegi kodubuss hakkas sõitma
tihedamini kui üks kord tunnis.
Elu mu kodukohas muutus ning koos sellega ka mina. Kuid mu
armastus selle elu vastu ei kadunud. Loodus, värske õhk ning
vabaduse tunne on need, milleta ma elada ei saaks. Maal elades ei
pea sõitma metsa, et kõike seda tunda, vaid need on vaid
jalutuskäigu kaugusel. Vahel kui tunnen, et kõik on valesti, lähen
oma lemmikkohta ning istun seal kuni kõik saab iseenesest korda.
Seda tunnet, seda rahulolu, mida loodus tekitab, ei asenda miski.
annaabi.ee 
