Traditsiooniline puidukäsitöö
sajandi puutöid oli katusepilbaste e. -laastude kiskumine. Katusepilpad kisti
peamiselt männist, vähemal määral ka haavast ja kuusest. Tavalisemad abivahendid
pilpakiskumiseks olid pilpa-liimeister ja pilpapink. Pilpa-liimeister oli tugev lühikese ja laia teraga
ning täisnurgi käepidemetega liimeister, mille terale käis peale kruvide varal lähemale või
kaugemale nigutatav raudklapp. Viimase abil sai tellida pilbaste paksust. Pilpapink oli samasugune
nagu ratta tegemisel kasutatav kodarapink. Kirvega parajamõõduliseks vestetud neljakandiline
pilpalõmm suruti sellel pilbaste kiskumiseks jalgadega kahe tulba vahele kinni. Pilpad kisti toorest
puust. Seisnud puud leotati enne kiskumist mõni nädal vees, et puu muutuks sitkemaks. Pilpa
2
kindlaks kujunenud pikkus oli 17 tolli, laius 2,5 tolli. Männipilbaste paksusoli tavaliselt 1/8 või
1/10 tolli, kuna haavapilpad, mis pole nii vastupidavad, kisti kaks korda paksemad. Et pilpa