Eesti kirjandus revolutsiooni, kodusõja ja sõjajärgse kriisi aastail
1921 tekkis rühmitus "Tarapita" (sinna kuulusid Semper, Barbarus, Alle, Kärner, Suits, Tuglas, Adson ja
Under) , mis väljendab pettumust kodanlikust iseseisvusest. Taotleti ühendust laiemate hulkadega ja see
ka saavutati. Koos võideldi "raba vastu", aga sellise raba vastu, mis pidi nad ikkagi lõpuks hävitama.
Puudub üldine ideoloogiline programm ja ühiskondliku korra muutmise nõue. Oluline esimese
ühiskondlike huvidega rühmitusena.
Uue kirjanduse tähtsaim osa omandab kodanlusevastase orientatsiooni. Kirjandus süvendas kodanliku
ühiskonna kriisi. Luule teadlikus eemaldumises kõnekeelst avaldus reaktsiooniline püüe, aga luule arenes
muidu päris kõrgele. Tuglas ja Tammsaare arendasid novelli anri.
Peale 1924. a. ülestõusu mahasurumist stabiliseerus kodanlus ajutiselt ja progressiivne kirjandus ei
leidnud enam senist tuge. Mõned kirjanikud pöördusid formalismi ja jätkasid sama sisuga, aga