Julius Kuperjanov
pidid mehi revolvriga ähvardades sundima käske täitma. „Kaabakate karigi“ ei puudunud- näiteks
Tartus asusid 2. jalaväepolgu sõdurid rindele mineku asemel ladusid rüüstama, aidates seega
kaasa linna mahajätmisele.
Olukord tagalas polnud põrmugi parem. Detsembrist 1918 leidub kirjeldusi Tallinna
igapäevaelu kohta, mis sarnanes viimsepäeva ootusele. Küsimus jõudis koguni Ajutise Valitsuse
koosoleku päevakorda, kus pea- ja sõjaminister Konstatin Päts teatas :“Linna kodanline klass
priiskab, kohvimajad ja teatrid on lahti ja maamees nuriseb põhjendatult, et ainult tema linnasi
kaitseb.“ Prassimine kõrtsides muutus sedavõrd massiliseks, et 23.detsembril ülemjuhatajaks
nimetatud Johan Laidoneri üks esimesi samme oli kuiva seaduse kehtestamine ja lõbustusasutuste
sulgemine. Ka laienes põgenemine- kui kodumaalt oli võimalik lahkuda vaid jõukamatel
inimestel, siis märksa rohkem oli neid ametimehi ja lihtkodanikke, kes otsisid läheneva punaväe
annaabi.ee 
