Kogukonna täisväärtuslikuks liikmeks oli ainult maavaldaja, mis tagas talle ka majandusliku ja isikliku sõltumatuse ning ka piisava jõukuse. Maata kodanikud olid sõjaväekohustusest vabastatud. Neil ei olnud muud varandust peale oma laste, mistõttu ei oleks nad olnud võimelised endale ka vajalikku sõjaväevarustust ostma. Üldiselt oli elu Roomas karm ja tahumatu. Enamiku roomlaste peategevuseks oli põlluharimine ja sõdimine. Roomlased pidasid kodanikuvoorusteks eeskätt vaprust, enesedistsipliini, jumalate ja esivanemate austamist ning riigi ja perekonna ees kohusetäitmist. Vabariigi ajal sai võimukandjaks 2 valitava võimuga konsulit, kelle põhiülesandeks oli sõjaväge juhatada. Riigi eesotsa jäi ka senat, kelle kätte olid koondunud kõik tähtsamad riigivalitsemisalad: välispoliitika, sõjandus ja rahaasjad. Selleks ajaks olid patriitside ja plebeide vahelised suhted muutunud väga pingelisteks ja vaenulikeks
Nende ainus varandus olid nende lapsed (proles), mistõttu neid hakati nimetama proletaarlasteks. Proletaarlaste õigused rahvakoosolekul olid piiratud, kuid nemadki kuulusid rooma kodanike hulka. Elu varases Roomas oli talupoeglikult karm ja tahumatu. Enamuse roomlaste peategevus oli põlluharimine ja sõdimine. See kujundas roomlaste maailmavaate ning kõlbluse, mille aluseks said kodumaa-armastus, riigivõimu ja traditsioonide austamine. Ka edaspidi lugesid roomlased kodanikuvoorusteks eeskätt vaprust, enesedistsipliini, jumalate ja esivanemate austamist, kohusetäitmist riigi ja perekonna ees. Roomlaste ranget kodanikumoraali saab võrrelda ainult Sparta omaga. Patriitsid ja plebeid Pärast kuningavõimu kukutamist valitses Itaalias patriitside aristokraatia. Need olid põliste suguvõsade liikmed, kellest usuti, et nad põlvnevad kuulsatest esiisadest (patres – isad ladina keeles
annaabi.ee 
