Argentiina
1903 tekkis
sotsialistliku suunitlusega UGT (Üldine Töölisliikumine). Venemaa 1905. aasta
revolutsiooni mõjul hoogustus töölisliikumine. Aastatel 1905, 1907 ja 1909 ("mainädal")
olid üldstreigid.
President Luis Sáenz Peña (19101913) ajal said mehed 1912 üldise valimisõiguse. See
lõi tingimused liberaalide võimule tulekuks.
Argentina poliitikas domineerisid 1916. aastani konservatiivid. Seejärel tulid võimule
nende traditsioonilised rivaalid Radikaalsest Kodanikuliidust (liberaalid) Hipólito
Yrigoyeni juhtimisel. Radikaalid panid rõhku õiglastele valimistele ja demokraatlikele
institutsioonidele ning avasid oma uksed laienevale keskklassile ning eliidile, millel
varem juurdepääs võimule oli puudunud.
Esimese maailmasõja ajal jäi Argentina neutraalseks ning sai suuri kasumeid liha- ja
nisutarnetelt liitlasriikidele.
Pärast sõda elavnes sõjajärgse kriisi ja Oktoobrirevolutsiooni mõjul töölisliikumine.