V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ta kuulis kisa ja inimeste lärmi
ainult punetava Vanalinna poolt, millest teda ainult SeineM haru lahutas. Sealt kuuldi ta
nime hüütavat koos surma-ähvardusega. Muu Pariis paistis ta ümber suurte udu-ränlkadena.
Võõras viis teda ikka veel edasi sõnatult ja endise kiirusega. Kohad, kus nad kõndisid, olid
talle tundmatud.
456
2
7
0
Ühest valgustatud aknast mööda minnes tegi ta pingutuse, pani järsku vastu ja kisendas:
«Appi!»
Aken avati ja nähtavale ilmus särgiväel kodanikuisand oma lambiga, vaatas tuima pilguga
kaldapeal-sele, lausus mõne sõna, mida polnud kuulda, ja lükkas aknaluugi seest kinni. Ka
see viimane lootusetäht kustus.
Must mees ei lausunud ainustki sõna. Ta hoidis tütarlapse käest kõvasti kinni ja hakkas
veel rutemini käima. Esmeralda ei pannud enam vastu, vaid järgnes talle kuulekalt.
Vahetevahel katsus ta oma jõudu kokku võtta ja küsis siis, lõõtsutades kiirest jooksmisest
ebatasasel
sillutisel: «Kes te olete? Kes te olete