Referaat
Iehisa Shimazu paljude teiste piirangute kõrval, saare elanikel relvade omamise ränga karistuse
ähvardusel. See kahekordne relvakandmiskeeld andis relvata võitluskunstide arengule võimsa tõuke.
Okinawalased võitlesid vallutajate vastu ainult maatööriistade ja paljaste kätega. Tööriistadest arendati
palju tõhusaid relvi nagu tonfa, nunchaku ja sai, mille tehnikaid harjutatakse ikka veel paljudes karate
stiilides. Relvade kasutamise oskust hakati hiljem kutsuma okinawa kobudoks.
Pärimuse järgi pidasid Okinawa chuang-fa ja tode rühmad mitu salajast nõupidamist ja otsustasid
aastal 1629 ühineda võitluseks vaenlasega. Edaspidi otsustati hakata kõiki saare võitluskunste
kutsuma ühe nimega "te"- käsi või "okinawa-te" ehk siis okinawa käsi. Seda kunsti võib pidada tode-
chuang-fa ja tänapäeva karate vahendajaks.
Satsuma-klanni keelu pärast pidi okinawa-ted harjutama salaja. Kolm juhtivat okinawa-te koolkonda
annaabi.ee 
