bronhiidi ja läkaköha vastu, samuti kopsu-, soole- ja põieverejooksu puhul. Nii tarvitati paju näiteks tanniinide sisaldusest tuleneva kootava toime tõttu: Pajukoort tarvitatakse, kui kõht lahtine on arstirohuna, milleks keedetakse koorest teed [ERA II 203, 280 (60) < Vastse-Otepää v. A. Kroon (1938)]. Koos teiste taimedega on paju hinnatud haavaravimina: Värskele haavale oli kõige parem rohi kasepunga-viinaleotis vahekorras 1:1. Väiksemale haavale pandi teeleht, mõnikord ka kobruleht. Väiksemale haavale (ka muljutusele) pandi puruksnäritud pajulehti. Suvel oli hüva rohi männivaik [RKM II 384, 400/1 (11) < Keila T. Birkan (1985)]. Pajukoor läks käiku ka rästikuhammustuse korral. Temas leiduvad tanniinid on tõepoolest võimelised siduma maomürgis sisalduvaid polüpeptiide, kuid mürk imendub haavast 24 kudedesse väga kiiresti. Kui us nõelab, siis tõmmatagu paju seljast, ladva poolt alla poole
annaabi.ee 
